Juba mitu kuud oli naist kummitanud tunne, et mehel on keegi teine. 15 aastat kestnud abielu oli olnud nii tõusude kui ka mõõnadega, kuid nüüd olid sõnelemised muutunud teravamaks, sisse oli pikitud ka sõna „Lahutame!“ Väljas on kevad, kõik tärkab, päikesekiired paisutavad õhus armastust, aga kahtlused naise südames süvenevad. Võtnud julguse kokku, küsib ta otse ja tema kõhutunne saab kinnitust. Mees küll puikleb, kuid tunnistab, et „otseselt midagi ei ole, aga mul on temaga hea vestelda“. Naisel on kummaline olla, sest omavahelised vestlused mehega olid olnud ju avatud ja isegi lõbusad; nendest vestlustest oligi naine viimastel kuudel puudust tundma hakanud. Mehe ülestunnistuse järel kindlat otsust „nüüd lahutame“ ei sündinud. Möödub veel paar kuud, kuni naise kannatus katkeb: mida siis mees tahab, kas abielu jätkumist või lahutust? Otse küsimised ei vii kuhugi. Mees on ebakindel, tal on oma perega tegelikult tore, ta tahab ikkagi olla oma lastega, kuid ei lõpeta sama ajal teise naisega väljas käimist.

Read more

Päris intrigeeriv kui vastus oleks – ei saa. Isegi inimene, kes ei arva nn vaimsusest mitte midagi, vaataks sellele vastusele küsivalt: kas tõesti? Saab ikka küll, seda ma kohe selgitan.

Keegi meist ei lükka ju eemale inimlikku soojust ja hoolitsust.

Aastakümneid peetakse juhte karmideks ja autoritaarseteks. Jah, enamuse ajast see nii ongi, sest ametipositsioon on juba selline, kus isik peab vastutama kõige eest- kõige esimesena ikka tulemuste eest. Ma austan kindlameelseid juhte, nendeta ei jääks ükski ettevõte püsima. Ja selleks, et töötaja tunneks end ka inimesena ongi tööl personalitöötaja- oluline vahepuhver. Read more